Õpiränne Alicantes, Hispaanias

Outdoor recreation, fitness and Nature for a Healthy lifestyle

Lendu Hispaania suunas alustasin 30. juunil, sest tahtsin külastada Hispaania suuruselt kolmandat linna Valenciat. Väljalend Zürichisse hilines Euroopas möllanud äikesetormide tõttu ja tundsin juba muret jätkulennule jõudmise pärast. Õnneks jõudsin öösel kella kaheks hotelli. Juba lennukis selgus, et Hispaanias on ühistranspordis ja apteekides maskikohustus.

Valencias, mille roomlased rajasid aastal 138 e.m.a., tutvusin vanalinna uhkete ajalooliste ehitistega. Meelde jäi kirikute ja katedraalide rohkus, põhjavaksal, ajalooline turuhoone, erinevad uhkete rõdudega hooned ja keraamikamuuseum. Turia jõge otsisin asjata – vana kuivanud jõesäng on nüüd 9-km pikkune vahelduv segu rohelisest pargist ja mänguväljakutest.

Muljet avaldas futuristlik kunsti- ja teaduslinnak, kus olid kultuuripalee koos ooperimajaga, panoraamkino, planetaarium ja okeanaarium. Mobiiliäpi järgi olin sel päeval kõndinud 23,7 km, mis tähendas head algust minu koolitusele „Outdoor recreation, fitness and Nature for a Healthy lifestyle“.

Laupäeval sõitsin rongiga Valenciast Alicantesse. Hotellituba oli 6. korrusel ja väga ilusa vaatega Santa Barbara mäele ja kindlusele, koolituspaigani 5 minutit kõndida. Pühapäeval oli meie esimene kohtumine mänedžer Angeli ja giid Mariaga. Saime põgusalt tuttavaks ka kursusel osalejatega.

Esmaspäeval, 4. juulil „Let’s play!“

Päev algas tervisliku hommikusöögiga hotellis Eurostars. Seejärel suundusime koolituskohta, et alustada koolide ja projektide tutvustamisega. Slovaki õpetajad olid rahvariietes ja pakkusid ka igasugu nänni – pastakaid, voldikuid ja maiustusi. Pakkusin ka eesti šokolaadi.

Kursusel osalesid inglise keele, loodusainete ja kehalise kasvatuse õpetajad. Kokku oli meid 15, kellest 5 Itaaliast, täpsemalt Sardiiniast, 2 Horvaatiast, Slovakkiast, Ungarist ja Soomest ning 1 õpetaja Saksamaalt ja mina Eestist.

Järgnes workshop pilotamängu kinda valmistamise kohta. Videoõpetuse järgi valmistasime töökindast kääride, teibi ja plaastrite abil igaüks endale kinda. Käsi- või võrkpallilaadset pilotat mängitakse Valencia provintsis. Kui olime reeglitega tutvunud, proovisime mängida, ehkki alguses oli raske nii väiksele pallile pihta saada. Võimlast läksime linnaplatsile mängima, kuid 30kraadise palavusega kaua ei jaksanud.

Pärastlõunal tegi giid Maria meile 3,5- tunnise linnatuuri. Kuulsime palju huvitavat Alicante ajaloo ja tänapäeva kohta ja käisime Santa Barbara mäel ja kindluses, kust avaneb imeline vaade kogu lahele.

Teisipäeval, 5. juulil „Let’s get wet!“

Täna oli esimene väljakutse ehk suppamine. SUP (stand up paddle boarding) ehk aerusurf ehk suppamine on nii meil Eestis kui ka rahvusvaheliselt väga populaarne veespordiala. Aerutada on võimalik nii püsti, istuli kui ka põlvili. Sellega pidavat kõik hakkama saama, olenemata vanusest, kehatüübist või oskuse tasemest.

Alguses õnnestus mul suppamine päris hästi nii põlvili kui seistes, kuni lõpuks supilaualt vette kukkusin ja laua tagurpidi keerasin. Seda instruktor meile ei seletanud, mida teha siis, kui supilaud kummuli läheb, nn uim pealepoole. Ja nagu sellest veel vähe oleks, tuli laud jala küljest lahti, kuna  takjakinnis ei pidanud. Äärepealt oleksin kaotanud nii aeru kui ka aerulaua ja vesi oli seal ka üle pea. Õnneks aitas üks itaallanna minu supilaua ja aeru kaldale, ise sain ujudes kaldale.

Seejärel sõitsime San Juani randa, mis pidi olema kõige parem rand, kuid vesi oli kaldast 50 m kauguseni liivane ja prahti täis, lained olid ka päris korralikud.

Kolmapäeval, 6. juulil „Let’s enjoy the coast and the mountain!“

Sõitsime bussiga Serra Grossa mäe lähedale, et alustada mäkketõusu. Samal ajal õppisime kasutama Google Mapsi ja erinevaid äppe. Uurisime ka Serra Grossa taimestikku. Nautisin seda matka täiega. Vaated Vahemerele olid imelised ja taimestik meie omast muidugi täiesti erinev.

Lõpetasime matka San Juani rannas, mis pidi olema kõige parem rand, kuid paraku oli sel päeval vesi vähemalt 50 m kauguseni liivane ja prahti täis. Lained olid ka päris korralikud. Õhtuseks nädala väljakutseks ehk 10km jooksuks polnud enam kellelgi jaksu.

Neljapäeval, 7. juulil  „Let’s get fit!“

Tegime pargis ringtreeningut. Lõuna paiku sõitsime Tabarca saarele, mis asub Alicantest tunniajase laevasõidu kaugusel. See on Valencia provintsi ainus asustatud saar, mida ümbritsevad veed on merekaitsealaks. Lõunasöögiks sõime rahvusrooga paella’t, mis valmistati meie 16-sele grupile hiigelsuurel pannil. Tabarca saar sobib suurepäraselt ka snorgeldamiseks, kuid aega nappis ja käisin vaid ujumas.

Reede, 8. juulil  „Let’s enjoy the sea!“

See päev meeldis mulle kõige rohkem. Matkasime piki rannajoont ja tegime peatusi ujumiseks ja snorgeldamiseks. Tutvusime Wikiloc’i äpiga ja koolitaja Aldo näitas meile pilte erinevatest taimedest. Matkasime umbes 4 tundi ja lõpetuseks istusime restoranis, kus meile anti kätte tunnistused.

Õhtul osalesin veel ühisel õhtusöögil Maria lemmiktoidukohas ja oligi käes aeg hüvastijätuks.

Vabal ajal käisin rannas, jalutasin linnas, suhtlesin teiste kursuslastega ja nautisin linnamelu. Eriti meeldis jalutada rannapromenaadil, mis oli kokku pandud 6 miljonist plaadikesest. Kitsad jalakäijate tänavad täitusid õhtusöögi ajaks nagu võluväel laudadega. Kella 10-11 ajal polnud enam kerge tühja lauda leida. Südaööks olid köögid töö lõpetanud ja ka lauad-toolid pandi kiirelt kokku, aga  ranna ääres klubides kestsid peod hommikuni. 

Viimase õhtu veetsin koos soomlastega. Jalutasime rannapromenaadil ja sõime õhtust, tellisin krevetid, mis taldrikul veel mulisesid. Hiljem nautisime suurepärast kontserti, kus esinesid sümfooniaorkester ja rock-bänd koos solistiga.

Jäin oma viimase õpirändega väga rahule!

London

English Boost

28. juulist 12. augustini olin koos Katriniga Londonis, et osaleda Erasmus+ KA1 Lexical Lab’i koolitusel „English Boost“. Varem olin olnud Londonis kahel korral päevasel turismituuril, viimane kord aastal 2001. Sellest peale on London minu arvates kõvasti muutunud.

Jõudsime Londonisse pärastlõunal. Majutuskoht Hall of Residence tundus alguses üsna ebamugav (konditsioneerita, dušid ja tualetid koridoris), kuid oli igati soodne ja esmane ebamugavus ununes paari päeva järel, st I got used to it . Mõistsin, et logistiliselt oli elamine ideaalses kohas.

Koolitus toimus Metropolitani ülikooli ruumides, kus meid tervitasid õpetajad-treenerid ja õpikute autorid Hugh Dellar ja Andrew Walkley, kes on koostööd teinud juba oma õpingute päevist alates. Meiega koos parandasid oma inglise keele oskust veel kaks venelannat, kaks grusiinlannat, kiievlanna ja itaallanna. Kokku oli meid 8 – kuus õpetajat ja kaks tudengit.

Hugh Dellar

Andrew Walkley

Koolituse viimasel päeval

„English Boost“ –kursuse teemad valisid koolitajad vastavalt meie soovidele ja huvidele. Nädal enne kursust tuli teha online-test (mis osutus äärmiselt raskeks). Igal päeval toimus vestlus ja arutelu mingisugusel teemal kas paaristööna või rühmas. Õpetaja kuulas vestlust ja noppis meie jutust fraase ja väljendeid, mida siis näidete abil õiges või paremas tänapäeva inglise keeles kõigile edasi anda. Hugh oli hea jutuvestja-näitleja, kes oskas oma elust huvitavaid näiteid tuua. Palju tööd tegime kuulamistekstidega. Hommikuti korrati eelmise päeva väljendeid. Oleksin soovinud rohkem kordamist, sest väljendid ei taha enam kuidagi meelde jääda. Õpitut  kasutasime ka vabal ajal kultuuriprogrammi raames, sest pärastlõunad või õhtud veetsime enamasti koos.

       

Hugh ja Andrew viisid meid kohtadesse, kuhu tavaline turist ei satu. Näiteks esimesel pärastlõunal käisime Londoni St Pancrase raudteejaamas, mis on 150. sünnipäeva puhuks 19.sajandi hiilguses taastatud. Kui hommikul tegelesime terviseteemaga, siis pärastlõunal käisime Wellcome’i  Galeriis, kus saab uudistada meditsiinihuvilise misjonäri Sir Henry Solomon Wellcome’i kollektsiooni kogutud instrumentidest, kirjandusest, maalidest jne. Kui käsitlesime filmiteemat, siis käisime koos vaatamas filmi „Apostacy“ – Londoni Soho linnaosas, kus kinosaal oli 2.miinuskorrusel. Sellele järgnes õhtusöök Tai restoranis ja arutelu filmi teemal.

Käisime vaatamas muusikali „Kinky Boots“ – suve kõige kuumemat muusikali, mis on võitnud kolm Olivieri auhinda. Muusika ja laulud Cindi Lauper’ilt ja tekst Harvey Fiersteinilt. See oli tõesti võimas – nii laulud kui ka tants!

Hugh saatel külastasime V&A ehk Victoria ja Alberti muuseumi, mis on kunsti ja disainimuuseum. Giid tutvustas meile väga põhjalikult kuut erinevat näitust, kuid ei rääkinud midagi Victoriast ega Albertist. Hugh kui tulihingeline Brexiti-vastane ja äärmiselt emotsionaalne inimene ei  suutnud kuidagi lõpetada rääkimist Brexiti-teemadel …

Laupäeval toimus Westminsteri Palee ehk parlamendihoonete külastus. Kõigepealt vaatasime näitust „Voice&Vote“, mis kajastas naiste hääletamisõiguse saamise ajalugu. Audiogiidi saatel liikusime ringi ja imetlesime imposantset hoonet, kus varsti algavad ulatuslikud renoveerimistööd, sest hoone on juba ammu tuleohtlik. Kui Eestis on igal parlamendisaadikul oma koht, siis seal võib juhtuda, et saadikud istuvad treppidel. Big Beni kellatorn oli „sisse pakitud“ ja parlamendihoonetest osa tellingutes.

     

Paljud maailmakuulsad muuseumid on Londonis külastajatele tasuta, näiteks moodsa kunsti muuseum Tate, Rahvusgalerii, Briti Muuseum, kuid piletiraha võidakse küsida erinevate ekspositsioonide eest. Muljetavaldav oli Briti Raamatukogu.

Andrew viis meid Sir Joan Soane’i, kuulsa arhitekti majamuuseumi, kus on kollektsioon arhitektuurilisi jooniseid ja maale. Hoones on praegu arhitektuuriõpingute keskus. Nägime Londoni esimest teepoodi Twinings, ja jõime õlut pubis, kus armastas istuda Charles Dickens. Londonis jõudsime ka kõvasti sabas seista, sest vaatamata piletite olemasolule tuli Madame Tussauds rohkem kui kaks tundi oodata – tund aega majja pääsemiseks ja siis veel tund, et vautšer pileti vastu vahetada. Pean ütlema, et see ootamine küll ära ei tasunud, sest olin seal varem käinud. Londoni Towerit uurisime audiogiidi saatel ja nägime ka Kroonjuveele.

Hop-on-hop-off-bussiga sõiduks valisime vale aja, sest see oleks võinud lõppeda päikesepistega. Kuna teedel olid ummikud, siis ei olnud audiogiidi tekst marsruudiga päris sünkroonis. Rahule jäin laevasõiduga mööda Thames’i jõge, sest nautisin giidide soravat humoorikat juttu.

     

Kuumalaine tagajärjel oli ka Londonis väga kuiv ja parkides maapind lehtedest pruun. Sammulugeja järgi kõndisime iga päev 10- 13 km. Multikultuurses Londonis, mis on tõeline rahvaste paabel, oli hea võimalus tutvuda teiste rahvaste köökidega. Loomulikult sõime ka kala ehk fish&chips, mis maitses hästi.

Londonis elada ei tahaks ma mitte mingil juhul, aga sinna veel kord lennata iga kell, sest palju jäi veel vaatamata.

Soovitan soojalt teistelegi!

Rael Anijalg, inglise keele õpetaja

 

 

 

 

 

16.-17.10

16/10

Enne kella 9 oli maja kursuslasi täis. Kui nimi kirja pandud, ootasin oma järge, et õpetajaga õigesse klassiruumi koguneda. Replacement test, mis oli grammatikapõhine, oli juba Internetis ära tehtud ja selle põhjal jagati meid kolme rühma. Meie rühma õpetaja on Sigo Gatt – umbes 40-aastane maltalane, patsiga poiss, kahe lapse isa. Kasutab oskuslikult tahvlit, ehk siis meie mõistes smartboardi.

Kõigepealt tuli meil saata õpetajale telefonist mingisugune pilt, et siis natuke endast rääkida. Kuna mul polnud telefoni, siis leidsin rahakotist tütre pildi, mille õpetaja siis tahvlile kuvas.

Meid on ainult 5: kaks poolatari, üks lätlanna, üks sakslane ja mina. Parem oleks muidugi paarisarv inimesi.

Õhtul oli kohvikus „Let’s have a chat and drink together“. Rääkisime juttu ja sõime küpsetisi – Malta hernepirukat ja juustupirukat. Kohvikusse oli kogunenud umbes 30 kursuslast. Sattusin rääkima inglise keele õpetajaga Valmierast ja sakslastega. Poolakad on Maltal POWERi projekti abil. See pidi olema lihtsam viis koolituse saamiseks.

Toas ootas meeldiv üllatus – mobiil oli lõpuks töökorras.

17/10

Hommikune jalutuskäik jäi tegemata. Koolis kordasime since ja for kasutamist; kuulamistekstidele järgnes vestlus jne.  Pärast õppetunde toimus väljasõit Vallettasse – Malta Vabariigi pealinna, endisesse võimsasse kindluslinna. Seda nimetatakse ka rüütlite linnaks. Valletta kesklinn kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Hooneid kaunistavad erinevat värvi kinnised puitrõdud. Linna uhkuseks on St John’i katedraal.

27. oktoober

Käes on viimane hommik Maltal. Lennujaama sõiduks pean olema valmis juba kell 12.20.

Täna on Sigol kaasas kitarr. Ta mängib ja laulab, meie täidame laulusõnades puuduvad lüngad ja laulame kaasa. Reedeti mängib nende bänd kusagil Sliema baaris. Saan oma tunnistuse kätte varem, teised jäävad Maltale veel üheks ööks.

Ootan bussi ja naudin viimaseid päikesekiiri. Kahjuks pean samal ajal taluma suitsuhaisu, sest on lõunaaeg ja suitsetajad ründavad uksetagust ala. Autojuht hilineb 35 minutit, liiklus edeneb aeglaselt. Kui oleme võtnud peale ühe Belgia vanahärra – kindlasti oma 85 aastat vana ja väga kõva kuulmisega, siis veidi aja pärast muutub mees närviliseks. Nimelt jättis ta teise koti hotelli ette maha, sest arvas, et see on autojuhi ülesanne. Asi kisub närviliseks, jaapanlaste lennuni pole palju aega, aga kott on vaja ära tuua. Lõpuks jõuame ikka oma lennukitele.

Kümme minutit peale südaööd olen Tallinnas, kuid pagas vist Münchenis. Lubatakse kulleriga kohale tuua ja uskumatu küll, aga laupäeva õhtul peale kaheksat saan oma kohvri kätte.

 

26.oktoober

Hommik algas kenasti. Õppisime, kuidas anda teada kadunud pagasist ja kuidas rentida autot. Siis selgus, et peame selle ise linti lugema. Kõigepealt harjutasime lip sync’i ehk huultega lugemist või huulte liigutamist, mis oli minu jaoks uus asi, ja ei tulnud hästi välja. Hiljem lugesime linti – video jooksis ilma hääleta, pidime võimalikult samaaegselt lugema. Tekst oli küll olemas, aga tempo väga kiire. Raske oli mõelda häälduse ja kiiruse peale korraga, kaaslased olid ka kuklasse hingamas. Huvitav kogemus! Hiljem arutlesime erinevate väidete üle. Tunnid olid päris väsitavad.

Peale tunde sõitsime viimasele reisile roomlaste rajatud kindluslinna, kus linnamüürist väljapoole jääb Rabat ja sees on tsitadell Mdina.

Elanikke on Mdinas sadakond, aristokraatide järeltulijad, kes elavad vanades paleedes. Linna tuntakse ka Vaikse linnana, sõita võivad mõned autod, kiirabi, pulmaautod, matuseautod jm. Hea põhjus Mdina külastamiseks on „Troonide mängu“ („Game of Thrones“) fännidel, sest suur osa sarja I hooajast filmiti Mdinas ja Gozo saarel.

 

 

25.oktoober

Täna toimus vestlus soolisest võrdõiguslikkusest, stereotüüpidest, vaatasime ka paari videoklippi, misjärel tegime ka vastavad harjutused. Siis pani Sigo oma laused oksjonile ja meie püüdsime neid osta. Igasugused nipiga laused olid ja mitme lause puhul läksime alt – vale lause lugesime õigeks ja õiget pidasime valeks.

Käisin veel viimast korda rannas ja ujumas ka, aga suur tuul oli ranna prahti täis ajanud, vesi oli sogane ja laine üsna kõrge. Pühapäeval oli vesi tõesti puhas ja soe, täna aga sogane ja külmem ka.

Mind huvitas, kui palju kursuslasi ja kui mitmest riigist on, aga kahjuks ei osanud Sigo vastata. Tegelikult on mul kahju, et meie õpetaja ei ole britt ja tore oleks, kui teisel nädalal oleks olnud meil teine õpetaja – nii oli näiteks Business Englishi kursusel. Eestist oleme siin koolis praegu ilmselt kahekesi, Tallinnast on ärikeele koolitusel Katrin, kes töötab kusagil keeltekoolis ja on siin samuti Erasmus+ kaudu. Muidu aga on Malta eestlasi täis, üks pensionärist reisisell ütles, et siin on lausa eestlaste invasioon.

Kuna päeval jäi lõunasöök söömata, siis lähen kooli vastas asuvasse Itaalia restorani sööma. Tellin mereandidest salati – muidu maitsev, aga kaheksajalga on minu maitsele natuke palju.

 

24. oktoober

Tänased teemad olid kuritegevus, dialoogid, vestlus, harjutused ja keskkonnateemad, veel rääkisime erinevate riikide käsitööst, millele järgnesid lugemistekstid Malta käsitööst.

Pärastlõunal toimus väljasõit.  Esimene peatus pildistamiseks tehti kõrgel kaljusel mererannikul.

 

Sõit viis Marsaxlokki idüllilisse kalurikülla, kus täna oli üsna vaikne, kuid pühapäeviti on selles kalurikülas suur kalaturg. Marsaxlokkile on iseloomulikud värvilised kaluripaadid, luzzu’d, millega püütakse ka lampuki kala.

Giid ei andnud meile aega mereandide maitsmiseks. Tuulise ilma tõttu jäi tegemata  paadisõit Blue Grotto’sse ehk siis Sinisesse koopasse.

23.oktoober 2017

23/10/17

Hommik algas jälle kuulamisülesandega, mis oli tõsielust ja väga põnev, seejärel harjutasime telefonivestlust. Pärastlõunal liitus meie rühmaga Daniel, kes on pärit Venetsueelast Buenos Airesest ja ametilt psühhiaater.

Ilm on lausa tormine, püsisin toas ja üritasin eelmiste päevade tegemistest kirjutada. Tegin läbi mõned kuulamisharjutused, sest meil on võimalik 3 kuu jooksul kasutada ETI e-kursust. Stuudiumi uudistega olen ka kursis. Isegi lapsevanematega olen suhelnud.

Blogindus ei istu mulle üldse. Tahan postitada rohkem pilte, aga osa piltidest pöörab  seal blogis pea peale, eks ma panin siis neid, mis sõna kuulasid. Oskan neid seal vaid suuremaks ja väiksemaks teha, aga seda kohta, kus ka pealkirju panna saaks, mina üles ei leia. Dailyt ei taha ka kogu aeg tülitada, koolis saab ehk veel edasi toimetada.

22.oktoober 2017

22/10/17

Pühapäeval oli suurepärane rannailm. Paari tunni pärast sõitsin bussiga Vallettasse, et linnas ringi jalutada ja katedraali külastada. Kohtusime sõpradega ja sõime lõunat. Õhtul istusime ühes rannaäärses baaris. Meiega liitus sakslanna Tanja, kes on siin ärikeele koolitusel, muidu töötab kutsekoolis, kus on üle 2000 õpilase ja rohkem kui 120 õpetajat.

---

 

 

19.-20.oktoober 2017

19/10/17

Poole kolmeni toimus õppetöö. Poolteist tundi järjest on paras väljakutse, eriti kui uni  piinama hakkab. Täna olid raskemad teemad: keeruline kuulamistekst, mitmeosalised tegusõnad jm.  Ajasin korda oma paberimajanduse.

Kuna täna oli veidi pilvine, siis otsustasin sõita Sliema´sse. Huvitavad hooned, palju suuri uusehitusi, mis ei ole sugugi äravahetamiseni  sarnased, isegi uutel kortermajadel  on erinevad rõdud. Tagasi tulin bussiga, aga oskasin ära eksida – oma tagasihoidliku hotelli asemel jõudsin millegipärast Hiltoni hotellikompleksi juurde. Arvan, et mind eksitas see vasakpoolne liiklus.

20/10/17

Tund algab tavaliselt sellega, et räägime eelmisest õhtupoolikust. Seekord kuulsime, et meie lätlanna hobiks on sukeldumine. Ta on siin juba 15 korda sukeldumas käinud ja 5 korda on veel ees. Täna tegelesime hääldamise ja harjutamisega. Oli kasulik ja huvitav.

Selgus, et me ei tunne veel üksteist. Sigol ei jää ilmselt nimed meelde, ehk pole ta seepärast meid kordagi nimepidi kutsunud, osutab vaid käega vastaja suunas.

Käisin täna kalateraapias e kalamassaažis või kalapediküüris, mis oli tore kogemus ja olen tulemusega väga rahul. Need väiksed nahaspetsialistid näksivad ära surnud rakud, masseerivad õrnalt jalgu ja suurendavad verevarustust.