Outdoor recreation, fitness and Nature for a Healthy lifestyle
Lendu Hispaania suunas alustasin 30. juunil, sest tahtsin külastada Hispaania suuruselt kolmandat linna Valenciat. Väljalend Zürichisse hilines Euroopas möllanud äikesetormide tõttu ja tundsin juba muret jätkulennule jõudmise pärast. Õnneks jõudsin öösel kella kaheks hotelli. Juba lennukis selgus, et Hispaanias on ühistranspordis ja apteekides maskikohustus.
Valencias, mille roomlased rajasid aastal 138 e.m.a., tutvusin vanalinna uhkete ajalooliste ehitistega. Meelde jäi kirikute ja katedraalide rohkus, põhjavaksal, ajalooline turuhoone, erinevad uhkete rõdudega hooned ja keraamikamuuseum. Turia jõge otsisin asjata – vana kuivanud jõesäng on nüüd 9-km pikkune vahelduv segu rohelisest pargist ja mänguväljakutest.
Muljet avaldas futuristlik kunsti- ja teaduslinnak, kus olid kultuuripalee koos ooperimajaga, panoraamkino, planetaarium ja okeanaarium. Mobiiliäpi järgi olin sel päeval kõndinud 23,7 km, mis tähendas head algust minu koolitusele „Outdoor recreation, fitness and Nature for a Healthy lifestyle“.
Laupäeval sõitsin rongiga Valenciast Alicantesse. Hotellituba oli 6. korrusel ja väga ilusa vaatega Santa Barbara mäele ja kindlusele, koolituspaigani 5 minutit kõndida. Pühapäeval oli meie esimene kohtumine mänedžer Angeli ja giid Mariaga. Saime põgusalt tuttavaks ka kursusel osalejatega.
Esmaspäeval, 4. juulil „Let’s play!“
Päev algas tervisliku hommikusöögiga hotellis Eurostars. Seejärel suundusime koolituskohta, et alustada koolide ja projektide tutvustamisega. Slovaki õpetajad olid rahvariietes ja pakkusid ka igasugu nänni – pastakaid, voldikuid ja maiustusi. Pakkusin ka eesti šokolaadi.
Kursusel osalesid inglise keele, loodusainete ja kehalise kasvatuse õpetajad. Kokku oli meid 15, kellest 5 Itaaliast, täpsemalt Sardiiniast, 2 Horvaatiast, Slovakkiast, Ungarist ja Soomest ning 1 õpetaja Saksamaalt ja mina Eestist.
Järgnes workshop pilotamängu kinda valmistamise kohta. Videoõpetuse järgi valmistasime töökindast kääride, teibi ja plaastrite abil igaüks endale kinda. Käsi- või võrkpallilaadset pilotat mängitakse Valencia provintsis. Kui olime reeglitega tutvunud, proovisime mängida, ehkki alguses oli raske nii väiksele pallile pihta saada. Võimlast läksime linnaplatsile mängima, kuid 30kraadise palavusega kaua ei jaksanud.
Pärastlõunal tegi giid Maria meile 3,5- tunnise linnatuuri. Kuulsime palju huvitavat Alicante ajaloo ja tänapäeva kohta ja käisime Santa Barbara mäel ja kindluses, kust avaneb imeline vaade kogu lahele.
Teisipäeval, 5. juulil „Let’s get wet!“
Täna oli esimene väljakutse ehk suppamine. SUP (stand up paddle boarding) ehk aerusurf ehk suppamine on nii meil Eestis kui ka rahvusvaheliselt väga populaarne veespordiala. Aerutada on võimalik nii püsti, istuli kui ka põlvili. Sellega pidavat kõik hakkama saama, olenemata vanusest, kehatüübist või oskuse tasemest.
Alguses õnnestus mul suppamine päris hästi nii põlvili kui seistes, kuni lõpuks supilaualt vette kukkusin ja laua tagurpidi keerasin. Seda instruktor meile ei seletanud, mida teha siis, kui supilaud kummuli läheb, nn uim pealepoole. Ja nagu sellest veel vähe oleks, tuli laud jala küljest lahti, kuna takjakinnis ei pidanud. Äärepealt oleksin kaotanud nii aeru kui ka aerulaua ja vesi oli seal ka üle pea. Õnneks aitas üks itaallanna minu supilaua ja aeru kaldale, ise sain ujudes kaldale.
Seejärel sõitsime San Juani randa, mis pidi olema kõige parem rand, kuid vesi oli kaldast 50 m kauguseni liivane ja prahti täis, lained olid ka päris korralikud.
Kolmapäeval, 6. juulil „Let’s enjoy the coast and the mountain!“
Sõitsime bussiga Serra Grossa mäe lähedale, et alustada mäkketõusu. Samal ajal õppisime kasutama Google Mapsi ja erinevaid äppe. Uurisime ka Serra Grossa taimestikku. Nautisin seda matka täiega. Vaated Vahemerele olid imelised ja taimestik meie omast muidugi täiesti erinev.
Lõpetasime matka San Juani rannas, mis pidi olema kõige parem rand, kuid paraku oli sel päeval vesi vähemalt 50 m kauguseni liivane ja prahti täis. Lained olid ka päris korralikud. Õhtuseks nädala väljakutseks ehk 10km jooksuks polnud enam kellelgi jaksu.
Neljapäeval, 7. juulil „Let’s get fit!“
Tegime pargis ringtreeningut. Lõuna paiku sõitsime Tabarca saarele, mis asub Alicantest tunniajase laevasõidu kaugusel. See on Valencia provintsi ainus asustatud saar, mida ümbritsevad veed on merekaitsealaks. Lõunasöögiks sõime rahvusrooga paella’t, mis valmistati meie 16-sele grupile hiigelsuurel pannil. Tabarca saar sobib suurepäraselt ka snorgeldamiseks, kuid aega nappis ja käisin vaid ujumas.
Reede, 8. juulil „Let’s enjoy the sea!“
See päev meeldis mulle kõige rohkem. Matkasime piki rannajoont ja tegime peatusi ujumiseks ja snorgeldamiseks. Tutvusime Wikiloc’i äpiga ja koolitaja Aldo näitas meile pilte erinevatest taimedest. Matkasime umbes 4 tundi ja lõpetuseks istusime restoranis, kus meile anti kätte tunnistused.
Õhtul osalesin veel ühisel õhtusöögil Maria lemmiktoidukohas ja oligi käes aeg hüvastijätuks.
Vabal ajal käisin rannas, jalutasin linnas, suhtlesin teiste kursuslastega ja nautisin linnamelu. Eriti meeldis jalutada rannapromenaadil, mis oli kokku pandud 6 miljonist plaadikesest. Kitsad jalakäijate tänavad täitusid õhtusöögi ajaks nagu võluväel laudadega. Kella 10-11 ajal polnud enam kerge tühja lauda leida. Südaööks olid köögid töö lõpetanud ja ka lauad-toolid pandi kiirelt kokku, aga ranna ääres klubides kestsid peod hommikuni.
Viimase õhtu veetsin koos soomlastega. Jalutasime rannapromenaadil ja sõime õhtust, tellisin krevetid, mis taldrikul veel mulisesid. Hiljem nautisime suurepärast kontserti, kus esinesid sümfooniaorkester ja rock-bänd koos solistiga.
Jäin oma viimase õpirändega väga rahule!
Põlva Kooli õpirände blogi 